Nende meetoditega valmistatakse boornitriidi nanokiud

Boornitriidi nanokiudude valmistamiseks on mitu meetodit, millest igaühel on oma eelised ja puudused.

Üks sagedamini kasutatav meetod on elektriketrustehnika. See hõlmab kõrgepinge kasutamist, et luua elektriliselt laetud boornitriidi lahuse või sulami joa, mis seejärel kogutakse nanokiudude moodustamiseks tornile. Selle meetodi eeliseks on see, et see on suhteliselt lihtne ja suudab toota kvaliteetseid nanokiude, mille läbimõõt ja morfoloogia on kontrolli all. See nõuab aga kõrgepinge toiteallikat ja ei pruugi suuremahuliseks tootmiseks sobida.

Teine meetod on keemilise aurustamise-sadestamise (CVD) tehnika, mis hõlmab boori ja lämmastiku lähteainete lagundamist kõrge temperatuuriga reaktsioonikambris. Selle meetodi eeliseks on see, et sellega saab suures koguses toota ühtlaselt jaotunud ja kõrge puhtusastmega nanokiude. Kuid see nõuab keerukaid seadmeid ja kipub olema keerulisem kui muud meetodid.

Kolmas meetod on malli abil sünteesi tehnika, mis hõlmab boornitriid-nanokiudude kasvu suunamiseks malli materjali kasutamist. Selle meetodi eeliseks on see, et sellega saab toota kontrollitud morfoloogiaga nanokiude ning võimaldab kasutada erinevaid erineva kuju ja suurusega malle. Kuid see nõuab ka täiendavaid samme malli materjali eemaldamiseks, mis võib olla aeganõudev ja võib mõjutada nanokiudude kvaliteeti.

Üldiselt on igal meetodil oma tugevad ja nõrgad küljed ning meetodi valik sõltub rakenduse spetsiifilistest nõuetest ja olemasolevatest ressurssidest. Olenemata valitud meetodist on boornitriid-nanokiudude tootmine paljutõotav paljudes rakendustes erinevates valdkondades, sealhulgas elektroonikas, energeetikas ja meditsiinis.